Ma usun, et ma ei pea olema tööl alati õnnelik ja rahulolev.
Ärge saage minust valesti aru, ma tahan oma igapäevast tööd tehes tunda rõõmu, rahulolu ja lõbu. Viimased aastad on olnud keerulised – ärevus iseenda ja oma lähedaste tervise ja toimetuleku pärast, mure riikliku turvalisuse ja majandusliku ebastabiilsuse pärast. Me vajame seda, et oskaksime hoida iseennast ja teisi. Me vajame rohkem positiivsust enda ümber.
Paradoks on aga selles, et mida enam igatseme positiivsust ja tahame seda kultiveerida oma töökeskkonnas, seda enam on risk häbimärgistada iseennast ja teisi neil hetkedel, kui kogetav on midagi muud.
Võime jõuda olukorrani, kus negatiivsete emotsioonide kogemine ja väljendamine on kuidagi kohatu, vale või märk ebapiisavast enesearengust. Toon näiteks ühe organisatsiooni, kus tehti kokkulepe, et kohvinurgas räägitakse vaid positiivsetest asjadest. Mul puudub informatsioon, kas neil on ka mingi formaat negatiivsete asjade väljendamiseks. Ma väga loodan, et on.
Seda toksilist positiivsuse kultuuri toites on meil kahekordselt raske. Esmalt seetõttu, et negatiivsed emotsioonid on iseenesest rasked taluda, sest nad on intensiivsed nii mentaalselt kui füüsiliselt. Teisalt seepärast, et märgistades negatiivsed emotsioonid lubamatuks ja häbiväärseks, näeme kurja vaeva, et neid varjata ning kaldume eneses viga otsima, kui me ei suuda olla positiivsed. Kui märkad, et oled mõelnud järgnevaid mõtteid iseenda või teiste emotsionaalseid reaktsioone märgates, siis tead, millest räägin:
- Ma pean suutma oma tundeid kontrollida
- Kui ma räägin teistele, mida tunnen, siis nad arvavad, et ma olen nõrk
- Küpsed inimesed ei ole emotsioonidest nõnda kaasa haaratud
Tegelikult ei ole emotsioonid positiivsed ega negatiivsed. Hinnangu neile oleme ise loonud. Emotsioonid annavad märku sellest, et olukord, kuhu oleme sattunud, läheb meile korda ja on oluline. Seega on emotsioonid kui radarisüsteem, mis annab meile infot selle kohta, kuidas psüühika tõlgendab meie ümber toimuvat.
Pidevalt positiivne olla ei ole võimalik, sest meie aju teeb seda, mida ta on tegema mõeldud: märkama ohtu meie heaolule ja tervisele.
Aju peab prioriteediks ellujäämist meie õnne asemel ning keskendub potentsiaalsetele ohtudele, isegi kui need tegelikult puuduvad. See radar töötab peatumata ja nõnda kogeme negatiivseid emotsioone sagedamini, kui me soovime või enda peas normaalseks peame. Seega sundides ennast või teisi olema pidevalt positiivsed, töötame vastu inimeseks olemisele. See võtab meeletult energiat, mida võiksime kasutada hoopis millegi muu jaoks. See võib teha katki nii inimesed kui organisatsioonid ning parandamine on juba üsna kallis lõbu.
Mida nende emotsioonidega siis töökeskkonnas peale hakata?
Aktsepteerime, et negatiivsed emotsioonid on loomulikud ja kuuluvad elu juurde. Loobume enese ja teiste piitsutamisest, kui neid kogeme. Lubame emotsioonidel olla ning ärme tõtta neid kohe esimese hooga alla suruma. See on igati loomulik, kui väljakutsega silmitsi seistes kogeme ärevust ja hirmu või kui keset suuri muutusi organisatsioonis leiname seda, mis on olnud ning avaldame muutustele vastupanu.
Märkame, kui meie negatiivsete emotsioonide radarisüsteem teavitab meid meie rahuldamata vajadustest ja väärtustest, millest on üle sõidetud. Võtame pausi, et heatahtlikult uurida, kas tegu on olukorraga, mis vajab päriselt sekkumist või hoiatab meie aju meid ohu eest ilma, et see meid tegelikult ähvardaks. Emotsioonid ja nende mõju meie heaolule on päriselt tuntav, kuid lugu, mida nad meile räägivad, on vahel ekslik. Seda teadmist kasutades saame vajadusel võtta ette samme parema tasakaalu saavutamiseks, olgu siis ennast või kolleegi rahustades või tehes konkreetseid tegevusi olukorra muutmiseks.
Kas sellel, mida teen, on mõte sees? Millist väärtust ja kellele seeläbi loon? Kellele loome väärtust üheskoos oma tiimi ja organisatsiooniga? Keerulisetel aegadel võib olla tuge sellest, kui peatume korraks et märgata, miks me teeme seda, mida teeme. Kui teame nii üksikindiviidi kui organisatsioonina, millist väärtust loome, siis tuleme läbi ka keerulistest aegadest hoolimata negatiivsetest emotsioonidest.
Loome võimalused oma tunnete ja mõtete jagamiseks. Olgu selleks individuaalne dilemmade ja emotsioonide lahkamine koos juhi, mentori, coachi või superviisoriga või üheskoos kolleegidega arenduspäevadel ja tiimicoachingus. Mind puudutas ühe juhi praktika alustada iga nädala alguses tiimi koosolekult küsimusega selle kohta, kuidas neil parasjagu inimestena päriselt läheb.
Negatiivseid emotsioone ei ole mõistlik ignoreerida. Samuti ei ole neile mõtet liigselt tähelepanu pöörata. Igal emotsioonil on oma roll ja väärtus. Lubame nii iseendal kui oma kaaslastel olla ka tööl lihtsalt inimene ja olen kindel, et läbi selle loome me enam ruumi ehedale positiivsusele.
Lõppeks oleme kõik ikkagi inimesed.
Kovisioon, supervisioon või mõni muu formaat, kus saad oma negatiivseid tundeid ka väljendada või muul viisil ventileerida turvalises keskkonnas, võiks olla abiks.
Tänan, Kerli!
Nii rõõmus, et selle võimaluse välja tõid! Organisatsioonis võib olla raske omavahel oma tundeid jagada ja väljendada. Superviisori või väljaõppe saanu kovisiooni läbiviija kloodud turvalises ruumis on seda aga palju kergem teha. Ja tulemused on ka silmaga nähtavad. Tänan kaasa mõtlemast!