Mõtlen oma viimaste kohtumiste peale väga ägedate inimestega. Üldiselt tullakse karjääricoachingule siis, kui enda sees on vaevamas segadus, millest ise väljapääsu on raske leida. See segadus on rusuv ja kahtlusi tekitav ja väga tihti käib sinna juurde mõte “ma ju peaksin suutma ise sellele lahenduse leidma”. Samas võivad selle rusuva rahulolematuse taga olla üsna selged põhjused.
Olen kaotanud kontakti iseendaga
Tuuseldan oma igapäevategemisi nii, et isegi hingata ei ole mahti. Selle tuuseldamise keskel ei mäleta ma enam seda, miks ma üldse neid asju tegema hakkasin, millised on mu vajadused ja kus ma olen neist eemaldunud. Samuti ma ei märka, kus olen teiste jaoks väärtust loonud, milliseid võimalusi mu praegune keskkond mulle loob, milliste ägedate inimeste keskel ma tegelikult olen… Ja nii võiks jätkata. Vahel piisabki sellest, kui kinkida endale hetk ja võtta helikopetrvaade oma elule. Vahel ei olegi vaja suuri samme astuda, et oma rahu tagasi saada ja leida taas üles kõik põhjused, mille eest tänulik olla.
Tee paar sügavat hingetõmmet ja märka, kui nauditav see tegelikult on.
See hingamine. Lihtsalt.
Ma tegelikult tean, kuhu tahan jõuda, aga ei tea kuidas
Igapäevarutiinis leia ma aega, et järele mõelda, millised tegevused mul aitaksid soovitud tulemuseni jõuda. Ei leia aega… Tegelikult ei võta aega, sest oleme ametis teiste vajaduste rahuldamisega. Sest see tundub olulisem. Sest tundub väga egoistlik tõsta ennast tähelepanu keskpunkti. Ja nii me “päästame maailma”, kuigi võiksime “päästa ennast”, sest siis oleks meil rohkem ka teistele pakkuda. Ja see ei tundu enam sugugi nii egoistlik, kas pole? Nii nauditav on näha, et kui siis inimene võtab korraks aega, et enda käest küsida, kuidas ma sinna saan, siis on ka plaan kärme tekkima ja unistus ei tundugi enam nii utoopiline.
Ma tegelikult tean, mida ma tegema pean, aga hirmus on
Hirm on reaalne, füüsiliselt kogetav, kõikehõlmav, veenev. Kui mu silma ees on juba konkreetsed sammud, mida astuda võiksin, siis “kriitik” meie sees vehib punase lipukesega ega lase teele asuda. See “kriitik” meie sees tahab meid kaitsta võimalike ohtude ja kahjulike tagajärgede eest. Ta hoolib. Päriselt. Aga tema hoolivus on kammitsev ja tugineb minevikule. Kriitiku hoiatussõnades saavad kokku meie vanemate purunenud ootused meie suhtes ja ütlemata jäänud tunnustused, meie õpetajate karmid ja kergekäeliselt öeldud hinnangud, meie teismeea-sõprade visatud naljad, meie enda tehtud vead ja kuulmata jäänud lohutussõnad.
Aga kui me siis mõnel hetkel oma kriitikule julgeme silma vaadata, siis mõistame, miks ta meile neid soovitusi annab. Ja avastame, et meil on valikuvabadus. Vabadus lasta määrata oma minevikul tulevikuväljavaateid. Aga ka vabadus tänada kriitikut hoolivuse eest, kuid siiski teha oma otsused tuginedes mitte minevikule vaid lootusele. Tuginedes lootusele, et meil on ressursse ja toetajaid, et liikvele minna.
Esimene samm on alati kõige raskem
Minu kriitiku nimi on muuseas Hanemutt, mis Sinu kriitiku nimi on? Ja ma armastan teda, päriselt ka. Aga otsustamise võtan siiski järjest enam iseenda kätte.
Seda, kuidas hirmud enda kasuks tööle panna, loe SIIT
Seepärast kingi endale aega:
- Pea päevikut
- Tee iseendaga kohting mõnes toredas kohvikus (nii nagu minu üks äge klient teeb)
- Jaga oma mõtteid mõne usaldusväärse sõbraga, kes ei tõtta soovitusi jagama, vaid on lihtsalt olemas. Päriselt olemas
- Mediteeri, et hirmudest auru välja lasta (häid harjutusi leiad www.vaikuseminutid.ee)
- Karjääricoachingule tulemine ei ole ka paha variant, kirjuta mulle